See on lugu Haapsalu tripperitest, kes võtsid eesmärgiks Tõrvas asuva Eesti kõrgeima vettehüppetorni vallutamise. Loomulikult jäi see eesmärk täitmata, sest mis eesmärke saab täielikus vabaduses endale üldse seada. Seiklus kestis ühtekokku kümme päeva ning ma üritan selle päev-haaval lõpuks kirja saada. Siin on esimene sissekanne.
Pühapäev, 10. august
Ei mäleta, mis eelmisel õhtul tehtud sai, aga ärkasin kell viis hommikul kahtlase suriseva pohmakaga. Kerge ärevus sees, ajasin viimased asjad korda, pakkisin ühtteist kaasa ja liikusin lõunaks kesklinna. Taskus oli sadakond krooni, millest poole investeerisin õlle kaudu heasse tujusse. Jõudsin linnaviletsuse juurde mänguväljakule, kuhu mõned garaažikad meid saatma olid tulnud. Üheskoos tühjendasime koormavad pudelid ja kiire hüvastijätu järel oligi aeg liikuma hakata – esimene sihtmärk Pärnu.
Nagu finantsid, nii oli ka seltskond tripi eel “üllatuslikult” kokku kuivanud. Lõpuks oli meid vaid kolm – ilusasti kokku sobivate nimetega Mad, Marx ja Mazz (pildil vasakult paremale). Lizza tegi vist eelmisel päeval oma kurgule häda ja pidi end veel ravima, et mõne päeva pärast järele tulla. Ka Ott ja Rando lubasid reedeks Tõrva hääletada, et see hüppetorn ära proovida – kes ei hüppa, teeb kilo viina välja! Rääkimata kõigist neist, kes esimese hooga ideest vaimustunud olid, aga stardi eel äkki avastasid, et muud tööd või toimetused on olulisemad.
Mis seal ikka, padjom. Kõigepealt võtsime Lizza juurest pisikese telgi, mida lubasime hästi hoida. Kümme meetrit hiljem kaotas Marx mingi osa sellest juba ära. Aga korjasime üles ja jätkasime Ramoni, Olla ja Rando seltsis suure trummi suunas kõmpimist. Erilist reisitunnet veel polnud, aga Olla kukkus oma rattaga väga naljakalt ja valusalt pikali, tõstes sellega natuke meeleolu. Kaasa see kloun meiega siiski tulla ei viitsinud, pederast selline.
Jõudsime lõpuks hääletuspaika. Olla hirmutas meid juttudega, kuidas ta oli kord samas kohas koos kahe tüdrukuga pool päeva edutult hääletanud ja alla andnud. Meie, kolm räpast ja koledat meest, saime palju paremini hakkama. Vaevalt veerand tundi hääletamist, kui tore vanakooli BMW-ga tädike meid üles korjas. Hallipäine naine rääkis pikalt-laialt, kuidas Nõukogude ajal oli hääletajate elu palju parem. Et tol ajal olevat isegi autojuhtidele hindeid pandud. Kuidas see süsteem täpselt töötas, me lühikese sõidu jooksul pärida ei jõudnud, aga idee oli hea ja väärt taaselustamist.
Oldschool BMW
Juht: Hallipäine bravuurikas naine
Distants: Haapsalu -> Parila (9 km)
Žürii: Marx 10 punkti; Mad 10 punkti; Mazz 9 punkti.
Keskmine skoor: 9,67 punkti
Nonii, olimegi Haapsalust väljas. Karuperses küll, aga ikkagi väljas. Hallipäine mutike arvas, et seal teeristil peaks korralik liiklus olema, aga tegelikult olime nagu kolm eksinud hinge kõrbes. Ilm püsis vähemalt super, kuid midagi muud peale kaardimängu meil tee ääres teha polnud.
Jõudsime juba omale ööseks magamiseks heinapallid ära valida ja lähima alkoholipoe eeldatava kauguse välja arvestada. Jätkasime ka autode hindamist – enamik said kirja nullid, mõned toredamate juhtidega masinad ka 0,5 või koguni 1 punkti.
Kuni äkki õnn pöördus. Olime juba loobunud korralikult hääletamisest, lösutasime lihtsalt maas ja tõstsime autode lähenedes vaid pöidla, kuid ometi pidas üks väike autokene kinni. Kaks naist – meie vastupandamatu šarm töötas hästi – mahutasid meid kuidagimoodi imepisikese auto tagaosasse, kus oli peale meie ja me kottide veel miljon muud asja.
Et meil seal väga igav ei hakkaks, sõitis juht millalgi üle kassi laiba ning kiisu peakene lendas otsast ära. Ise sõitsid nad Raikülasse ja meie saime maha Virtsu ristil.
Pisike punane tuvastamata marki sõiduk
Juhid: Kaks naist, vanem ja noorem, viisakad ja vaiksed
Distants: Parila -> Virtsu rist (26 km)
Žürii: Marx 10 punkti; Mad 4 punkti (kiisu pea pärast); Mazz 7 punkti.
Keskmine skoor: 7 punkti
Jälle eikusagil, aga siiski eesmärgile lähemal. Pärnu punkarid, kellega kokku pidime saama, kavatsesid õhtul kuskile üritusele minna ja me lootsime ka sinna jõuda, kuid tee näis nii pikk, nii pikk. Kurk kuivas ja tuju oli loid, püüdsime igavusest pisikeste kividega teemärke tabada. Iga kord pidi tabamus õnne tooma, kuid mitte kordagi ei toonud.
Ent õnn ei hüüa tulles. Mööda sõitis liinibuss, millele me isegi ei hääletanud, sest bussijuhid küsivad alati piletiraha. Ometi jäi ta meie juurde seisma ja kuigi me isegi ei üritanud teda seebitada, kutsus ta meid peale ja viskas Lihulasse ära. Me ei suutnud oma õnne uskuda – tasuta bussisõit tsiviliseeritud paika (loe: poega asulasse).
Volvo liinibuss
Juht: Muhe mees
Distants: Virtsu rist -> Lihula (16 km)
Žürii: Marx 10 punkti; Mad 9 punkti; Mazz 9 punkti.
Keskmine skoor: 9,33 punkti
Tänasime, astusime bussist maha ja otse poodi. Võtsime mõne saia, midagi sinna peale määrimiseks ja paar õlut. Leidsime keset parki mingi suursuguse mälestusmärgi ja kinnitasime selle peal kõhtu. Väiksed tüdrukud pakkusid meile vist veel midagi süüa, aga me ei võtnud miskipärast vastu. Mälestusmärgile olid graveeritud mõned jube naljakad nimed, aga õnneks või kahjuks ma neid enam ei mäleta. Lõpetasime eine, ootasime mõne hetke punast kraanat, aga seda ei tulnud ja niisiis otsustasime teed jätkata.
Lihula paistis üks kummaline ja kergelt kummituslik linn. Imelikud vanad ehitised, käänulised teed ja inimtühjad pargid. Särtsu kõrts, Kõhurõõmu pood ja muud toredate nimedega kohad. Leidsime juhuslikult Pärnu maantee ja hakkasime sedamööda kõndima, kuigi Madis mäletas oma kogemustest, et tulnuks hoopis teist teed minna. Olukord muutus aina veidramaks, sest see “maantee” meenutas kohati rohkem külavaheteed ning teepervel vaheldusid taluhoovid hauaplatsidega. “Prügi panek keelatud,” lausus üks kängu vajunud silt haudade vahel. Mitte ühtegi autot, mitte ühtegi inimest, mitte ühtegi märki.
Kõndisime jube pika maa maha ja olime vale tee valimises juba veendunud. Ja me ei eksinud. Kuid mööda seda “Pärnu maanteed” jõudsime lõpuks suure ringiga siiski päriselt ka Pärnusse viivale maanteele välja. Korralikku hääletuspaika jõudmiseks tuli veel tubli kilomeetri jagu tagasi kõmpida, nii et nalja kui palju. Eriti tore oli see, et taevas hakkas hämarduma ning liiklus seal peaaegu et puudus.
Hääletasime tunni, teise tunni ja vist veel kolmandagi. Autojuhid teenisid ridamisi nulle, eriti Audi-juhid – head tropid ikka küll, endal neli nulli ees ja ikka norivad viiendat. Viies null tähendas reeglite kohaselt diskvalifitseerimist, nii et meil tuli terve hulk Audisid rajalt maha võtta. Lihula teeotsal võis kohata ka vilunud tüngameistreid, kes meieni jõudes hoo maha võtsid, aga siis viimasel hetkel hoopis suunatule teisele poole lülitasid ja ära keerasid. Üks tore neiu isegi karjus meile aknast “TÜNG!”
Jah, palju toredaid inimesi. Pärnakad ootasid meid ja soovitasid kas või jala kohale tulla, et mis see 20 kilomeetrit ka ära ei ole. Kuna jalad olid väsinud, kõhud tühjad ja alkokeeld hirmuäratava kiirusega lähenemas, otsustasime seda siiski mitte teha. Sellest on muidugi kahju, sest nagu hiljem selgus, oli Lihulast Pärnusse hoopis ligi 50 km. Põnev öine maraton oleks tulnud.
Otsustasime lõpuks selle neetud hääletuspaiga sinnapaika jätta ja öö Lihulas veeta. Jalutasime näljaste ja janustena paar kilomeetrit kesklinna, et seal avastada, et kõik poed pandi kinni kaheksast või üheksast. See tähendas, et tuli end kuidagi 45 minutiga ca 3 kilomeetri kaugusele tanklasse lohistada. Marx ja Mad olid vist janusemad, sest nad leidsid äkki mingid uskumatud energiavarud ja vihisesid ees minema. Jäin neist ligi kilomeetriga maha, aga ka minu kohale jõudes oli alkokeeluni veel aega – entusiastlikud kilplased.
Kõik viimased kroonid läksid õlle alla. Aga raske päev oli seda ka väärt. Mis homme saab, seda vaatame homme. Parkisime otse Lukoili bensuka kõrvale murule, kraavi äärde. Olek muutus üha lõbusamaks ja millalgi seal istudes salvestasime asjaosalistega ka püstolintervjuu, mis on audiofailina minu telefonis. Kui kunagi vajaliku juhtme leian, panen ehk ka siia kuulamiseks üles.
Ühtäkki avastasime, et telk on kadunud - lahe värk, kohe esimesel õhtul jäime kodust ilma. Marx leidis selle õnneks kohe tankla seest üles ning kerge vaevaga saime selle ka püsti. Pisike kaheinimese telk, aga mahtusime kenasti ära. Meie kallis kodukene veel nii mõnekski ööks.
Mõtisklesime, et võib-olla peaks järgmisel päeval hoopis Saaremaale hääletama. Või siis Portugali. Või siis jäämegi tripi lõpuni Lihulasse kinni. Oh oleks Lizza siin, ta hääletaks paari tunni jooksul meid kõiki ükshaaval Pärnusse. Mõtlemisainet jagus, suured seiklused ootasid ees...
1. PÄEV
Sõidukeid: 3
Distants: Haapsalu -> Lihula (53 km)
Õllje kalkuljaator: 3,5 A. Le Coq Pilsner; 1,7 Rock; 1 Mäger; 1 Presidendi Pilsner; 0,5 Originaal; 0,5 Bock.
Kokku: 8,2 liitrit õlut
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar