Pilves selgimistega

Mad on täitsa udu vend. Ja ega teised ka paremad pole.


Esmaspäev, 11. august

Teine päev kujunes tunduvalt hägusemaks kui esimene. Juba hommik oli lootustandev, sest telgist välja ronides tervitas meid otsatu helesinine taevas ning kõrge ere päike. Tanklas käis vilgas elu, keegi ei saatnud kraavi kõrvale telgi püsti pannud kolmele hullule virisevaid pilke, kõik naeratasid.

Kergendasime end bensujaama tualetis, pistsime eelmise õhtu taara automaati ning saime selle eest omale reispassiks külma pilsneri. Kõmpisime reipalt hääletuspaika, tühjendasime tee peal õllepudelikese ning seadsime end juba tuttavaks saanud kohas valmis jälle tundideks tee ääres seisma. Kui ainult sellest neetud paigast minema saaks... ning juba neljas auto korjaski meid peale.

Punane Hyunday
Juht: Hipilik muhe ja chill vend
Distants: Lihula -> Kalli bussipeatus (24 km)
Žürii: Marx 10 punkti; Mad 8 punkti; Mazz 8 punkti.
Keskmine skoor: 8,67 punkti

Autojuht lootis esimese hooga, et oskame talle natuke teed juhatada - ise läks ta kuskile Koonga linnusesse ja soovitas meilgi ürgsete linnusemüüride vahel ära käia. Seal olevat kunagi Malevit filmitud ning ta ise ka võtetel osalenud. Otsustasime oma keskmist liikumiskiirust arvestades sinna siiski mitte põigata, vaid Pärnu poole edasi minna.

Saime maha Kalli bussipeatuses ning olime ootamatust edust ja ilusast kohanimest niivõrd tiivustunud, et hüppasime ringi ja tantsisime. Vaimustus vaibus, kui ca viie minuti jooksul ei möödunud ühtegi autot. "Siia me jäämegi," ütlesin. Kohe tuli esimene auto, pidas kinni ja viis meid Pärnusse. Ebareaalne. Hüvasti, Kalli!

Punane Volvo
Juht: Spordipoiss
Distants: Kalli bussipeatus -> Pärnu (32 km)
Žürii: Marx 9 punkti; Mad 7 punkti; Mazz 7 punkti.
Keskmine skoor: 7,67 punkti

Meie Mees - Valge Mersu üürgas kõllides, aga me ei olnud lõbusad ainult selle pärast. Kui sõbralik, aga vaikne ja kahtlase muusikamaitsega spordipoiss meid Pärnus maha pani, siis teadsime, et olime tunni ajaga ületanud terve eelmise päeva distantsi. Ilm püsis ilus, tuju laes ning terve päev ootas alles ees.

Otsustasime mitte rohkem õnne narrida, vaid terveks päevaks suvepäälinna jääda. Margus pidi oma tüdrukuga kokku saama, millalgi pidi Tartust tagasi jõudma tuttav punkar Maria ning tagatipuks tuli ju ka Lizzat järele oodata. Mis seal ikka, ettekäändeid jagus rohkem kui tarvis.

Seadsime sammud Port Arturisse (sellesse teise loomulikult) ning Marxil oli veel näpuotsaga raha, et natuke süüa ja paar õlut osta. Tee peal kohtasin võõras linnas ootamatult oma õde, kes ütles vaid viis sõna: "Sa näed nii nõme välja." Mulle piisas kahest: "Sina ka." Poes tabas Marxi ostuhullus ning ta kulutas sisuliselt kogu rahanatukese erinevate allahinnatud asjade peale: "Punane silt, pohhui, ostame."

Ootasime ära Reelika (Marxi musi) ja Kristiina (tema sõbranna) ning läksime kuskile jõekaldale hommikust sööma. Reostunud jõekallas langetas veidi tuju, sest ilmselgelt oli tegemist mingi populaarse joomiskohaga, kus kohalikel ossidel on kombeks tühjad pudelid naerdes vette loopida. Seal ulpis neid igatahes loendamatul arvul. Kui me ise tassime oma prügi isegi teeäärest kas või kottides kaasa, et seda mitte loodusesse jätta, siis selline käitumine ajab ikka närvi küll. Debiilikud!

Jätsime selle õnnetu paiga ning suundusime randa. Tühjad pudelid VÕTSIME KAASA ja viskasime PRÜGIKASTI. Keskaegses riietuses neiud - mungad, nagu me neid kutsusime - pakkusid möödujatele degusteerimiseks mingeid pähklite moodi asju. Mis iganes need olid, olid need väga hääd ja pealegi mõistsime, et tripi üleelamiseks on iga pähkel meile oluline.

Rannas oli suht igav. Ilus, aga igav. Marx ja Reelika tegid vee ääres romantikat, meie ülejäänud istusime pingil ja vahtisime pilviseks kiskunud taevast. Hommikusest sinitaevast ei olnud enam midagi alles ning vee ja taeva vahelist piiri oli pea võimatu eraldada.

Jõudsime järeldusele, et pole mõtet eesootava pärast muretseda, vaid käesolevast hetkest kõik võtta. Teisisõnu tähendas see, et kraapisime viimased sendid kokku ja läksime Madiga õlle järele. Teepeal võtsime munkadelt pähkleid ning jõudsime täiesti arvestatava joogikogusega randa tagasi. Läks veidi lõbusamaks, aga mitte oluliselt ning peagi hakkas ka vihma tibutama, nii et astusime kõik koos jälle kesklinna. Marx küsis Reelikalt natuke raha, mille eest ostsime viina. Päev tõotas päris käest ära minna.

Istusime uuesti sinna õnnetusse jõeäärsesse ning varjusime üha tugevneva vihmasaju eest puude alla. Aga alkohol tegi oma tööd ning olemine muutus aina lõbusamaks. Vett kallas muudkui rohkem ja rohkem ja asi lõppes sellega, et jooksime meeletus paduvihmas Port Arturisse katuse alla. Seal avastasin, et pangaarvele oli ilmunud mõistatuslik rahasumma ning selle päritolu üle pead vaevamata võtsin hullusehoos poest veel õlut ja viina.

Tahaks kiita Port Arturi teenindavat personali, kes poe eesruumis istuvaid parme üllatavalt positiivselt sallisid. Seda hoolimata sellest, et Marx ühe (täis!) õllepudeli kogemata põrandale puruks kukutas. Koristaja ei teinud sellest suuremat numbrit ning Marxiga kahepeale koristati killud maast ära, samal ajal kui me Madiga rahulikult õlut jõime. Jah, härrased poepidajad, alkoholi tarvitanud inimesed ei ole tingimata kurjategijad! Lõpuks palus üks turvatöötaja meil küll viisakalt lahkuda, kuid saime temast täiesti aru ning läksime välja räästa alla.

Õigupoolest püsib see kõik mu mälupildis üsna häguselt. Igatahes millalgi jäi vihm veidi vaiksemaks ning Maria jõudis kohale ja viis meid kuhugi Veereva Õlu pubi kõrval asuvale keldritrepile, mis olevat Pärnu punkarite põhilisi kohti istumiseks.


Päris mitmeid inimesi käis sealt läbi, teiste seas Tämm (või tema sünnitusmajas kaotsiläinud kaksikvend Raku?), kes kavatses järgmine päev üksinda Saksamaale mingile suurele pungifestivalile hääletada. Tema kirjeldused sellest, kuidas ilma rahata paari päevaga tuhandeid kilomeetreid läbida saab, panid meil suud vett jooksma ja peaaegu otsustasime sama teekonna ette võtta.

Paduvihm tagus peade kohal plekk-katust, aga meil oli kuiv ja lõbus. Mad jäi vahepeal pikemaks ajaks magama, ise tegin vist sedasama. Ei mäletaks suurt midagi, kui Mad poleks millalgi seal all kükitades meie reisipäevikut täiendanud, kirjutades poole lehekülje suuruselt trükitähtedega: PÄRNU. OLEME TÄIS VEEREVA ÕLU KÕRVAL! VIHMA SAJAB! MEIL ON POHHUI! JOOKI ON!! AHOI!! Igal juhul oli see väga lahe ja punk urgas ning kunagi peab sinna kindlasti tagasi minema.

Iga hea asi saab ükskord otsa ning pimenedes hakkasime Maria poole liikuma. Olime roppväsinud ja läbimärjad ning Maria sõnul oli tema koju "ainult" 4 kilomeetrit. Kõndisime ropult kaua, mõtlesin juba käega lüüa ja telgi kuskile suvalisse kohta üles panna, kuid Maria sõnul oli jäänud veel ainult natukene. Kõndisime veel. Ja veel. Mingite hoovide ja majade vahelt läbi, nii et me elu sees poleks osanud ise tagasi minna. Siis jäime seisma. Puhkame, ütles Maria, ainult umbes 3 kilomeetrit veel, ma elan natuke linnast väljas. APPI!

Tegelt tegi ta meile tünga ja me olime juba kohal. Harukordne huumorimeel. Ettekujutatud talumajakest, vasikaid ja põssasid seal küll ei olnud, aga suur korter oli peaaegu sama lahe. Astusime tuppa, viskasin end korraks voodile siruli ja oligi kõik. Rohkem ei mäleta midagi.

2. PÄEV
Sõidukeid: 2
Distants: Lihula -> Pärnu (56 km)
Õllje kalkuljaator: 1,5 Presidendi Pilsner; 1,5 A. Le Coq Pilsner; 0,5 Heineken; 1,2 Saku Rock; 4 Saku Originaal; 1 Laua viin
Kokku: 8,7 liitrit õlut ja 1 liiter viina

Aga Mad oli ikka eriti udu.